Armsad vennad ja õed!
„Kiriku kutsumus on tuua rõõmu maailmale, tõelist ja püsivat rõõmu“ (Benedictus XVI, läkitus Ülemaailmse Noorte Päeva puhul, 15.03.2012). Nende sõnadega astume sisse aasta kõige tähtsamasse nädalasse, mida meie, katoliiklased, nimetame „Pühaks Nädalaks“.
Sel nädalal antakse meile tõeline
rõõmusõnum: Ülestõusmispühadel tuleb Jumala lõputu armastus lunastama
lõputut pattude rida, mida meie, inimesed, kanname enda järel: „nõnda on
Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud“
(Jn3:16). Kuidas mitte vastata armastusele armastusega? Tõesti on tulnud
aeg elavdada meis armastust, nii sageli leiget ja kõhklevat armastust,
millega me ümbritseme Kristust.
Kas me tõesti usume Kristuse surma ja
Ülestõusmise päästvasse väesse? Mitte miski ei saa sellele väele vastu
panna, ei kurjus ega saatan, ega „must, kleepuv märk, mille jätsid
vääritud viha külvajad“ . Olgem kindlad, et Kristuse surm ja
Ülestõusmine ei päästa meid millalgi kauges tulevikus, sellisel viisil,
millest meil ei ole aimugi, vaid nüüd, praegu, kui me ainult laseme tal
siseneda meie ellu.
Kristlase tee ei ole alati kerge ega kiire, aga
ta on alati rõõmutee. Mõned teised teed tunduvad vahel kergemad või
kiiremad õnne saavutamiseks, aga jätavad hinge tühjaks ja südame
kurvaks. Selline on Usuaasta tähendus, mida paavst Benedictus XVI kutsub
meid varsti alustama. See on aasta, mil me võime arvestada suurema
Jumala armuga, usu taasavastamiseks ja elavdamiseks nii meie elus kui ka
meie ühiskonnas.
Oma viimases läkituses tuletasin meelde ristivanema
vastutust, mille paljud meie seast on enese peale võtnud. Selle
ülesande peamine tähendus on aidata teisi nende usulisel teel. Väga
sageli on see parim viis edasi liikuda omaenda elu teel, sest see, kes
aitab teisi, ei mõtle enda peale, enda probleemide peale, ja leiab
paremini lahenduse oma probleemidele. See, mis kehtib tavalises elus,
kehtib veelgi enam üleloomulikus elus. On täiesti loomulik, et esimeste
kristlaste vahel tekkis väga varakult selline hingeline solidaarsus,
tõeline pühade osadus, millest ristivanemate institutsioon on üks
konkreetne väljendus. Apostlite tegude raamat ütleb isegi, et „usklike
kogul oli üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32). Armsad vennad ja õed, kas
Kristuse surma ja Ülestõusmise mälestus sel aastal, ja lähenev Usuaasta
ei ole meie jaoks kutse ligimest – olgu ta ristilaps või mitte – rohkem
aidata tema usulisel teel? Selle kaudu muutume me ise tugevamaks ja meie
usk muutub elavamaks. Paastuajal oleme püüdnud rohkem teisi aidata
nende materiaalses elus. Püüdkem nüüd laiendada oma huvi inimese elu
sügavamatele aspektidele.
Oleks kurb kui keegi meie seas oleks nagu
halvatu Betsaida tiigi ääres, kes tunnistas nukralt, et ta on aastaid
asjatult ootanud, sest „mul ei ole kedagi, kes aitaks mind tiiki“ mille
vesi pidi teda tervendama (Jn 5:4).
Armsad vennad ja õed, ma palun
teid palvetada Usuaasta viljade eest, nii terves Kirikus kui ka eriti
Eesti Katoliku Kirikus. Usk on üleloomulik voorus, mida me peame paluma
Jumalalt. Ainult Tema saab seda meile anda, mitte head põhjused,
argumendid või tunded.
Aga kuidas me kaitseme oma usku? Tuleb
võidelda leiguse vastu – see on kiusatus, mida iga kristlane varem või
hiljem omal teel kohtab, teatud laiskus ja väsimus, mis eemaldab meid
vaimulikust elust ja tõeotsimisest. Aga laiskus ei ole paratamatu kui
inimene otsib sakramentide, eriti pihisakramendi abi.
Kuidas me
toidame oma usku? Sagedane vaimulik lugemine on alati olnud Kiriku
soovitus inimesele, kes soovivad oma usku toita. Muidugi tuleb endale
muretseda selliseid raamatuid, mille sisu toidab reaalselt meie hinge ja
on usaldusväärne. Paraku kirjutatakse palju, aga mitte kõik ei ole
kasulik ega usaldusväärne ja nõu küsimine on sageli väga tark ja vajalik
otsus. Loodan, et Usuaasta alguseks, oktoobriks, saab valmis ka
Katoliku Kiriku Katekismuse eestikeelne tekst. Ma soovitan väga seda
lugeda ja kasutada nii sageli kui võimalik, nii pere kui koguduse elus.
Katekismuse tekst on allikas, millest me võime juua Usuaasta jooksul.
Armsad
vennad ja õed, sellised on minu mõtted Püha Nädala alguses. Püüdkem
mitte ainult osaleda Püha Nädala teenistustel, vaid elada nende kaudu
kogu südamest kaasa Kristuse surma ja Ülestõusmise mälestusele.
Püha
Maarja, meie Ema, Tarkuse aujärg, elava usu eeskuju, palu meie eest.
Issand Jeesus, selle olulise perioodi alguses Kiriku ja maailma ajaloos
tuleme me Sinu juurde, nagu tegid apostlid, paludes „Adauge nobis
fidem“, kasvata meie usku (Lk 17:5). Jumal vajab inimesi kes näitaksid
Evangeeliumi mitte teoorias või sõnades vaid oma igapäevases elus.
Võtkem kuulda tema kutset !
+ Piiskop Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator
Tallinnas, 27. märtsil 2012.