Suure Reede jutlus 10.04.2020
Suur reede on suurim lootuse päev. Lootus, mis küpseb ristil. Olles suremas, hüüab Jeesus viimast jõudu kokku võttes valjul häälel: "Isa, ma annan su kätte oma vaimu" (Lk 23, 46).
Jeesus teab, et tema surmast saab elu allikas, nagu ka taime tärkamiseks peab seeme maa sees surema. "Kui nisutera ei kuku maapinnale ega sure, jääb see viljatuks; aga kui sureb, siis ta kannab palju vilja ”(Jh 12,24). Jeesus on nisutera, mis kukub maapinnale, laguneb, puruneb, sureb, et nii vilja kanda. Alates päevast, mil Kristus tõsteti ristile, mis näib olevat hüljatuse, üksinduse ja läbikukkumise märk, on rist saanud uue tähenduse: surma sügavusest ilmub igavese elu tõotus. Lihavõttepühade päikeselise koidiku võidukas hiilgus särab juba ristil!
Tänaõhtuses vaikuses, mis ümbritseb ka püha Vaikset Laupäeva, on Jumala piiramatu armastus, elame kolmanda päeva koidiku lootuses. Lootuses, milles on Jumala armastuse võidukäik, valguse koidik, mil meie süda lubab näha uutmoodi elu, ka raskusi, kannatusi. Ent lootus valgustab meie läbikukkumisi, pettumusi ja kibedust, mis näivad tähistavat kõige kokkuvarisemist. Isa kinnitatud ristis näeme armastuse tegu, kus ülestõusmise pimestav valgus ümbritseb ja muudab kõike: sõprus võib sündida reetmisest, andestus eitamisest, armastus vihkamisest.
Anna meile, Issand, et võiksime armastuse ja kindlusega kanda oma risti nagu ka igapäevaseid riste, olles kindlad, et see rist on valgustatud Sinu Ülestõusmise kirkusega.
Aamen.