Armsad vennad ja õed!
Käes on advendiaeg! Koos kogu Kirikuga ootame lootuse ja rõõmuga Kristuse tulekut. Selles ootuses suureneb meie usk, sest me teame, et Kristus on lähedal, et aeg ei kulge asjatult, vaid et see on nagu suur jõgi, mille vool viib meid üha lähemale meie Lunastajale.
Advendiaeg on tõesti Usu aeg. Oma
viimases apostellikus kirjas „Porta Fidei“ (Usu värav), kuulutab Rooma
Paavst Benedictus XVI välja „Usu aasta“, mis algab järgmisel aastal 12.
oktoobril, Vatikani II Kirikukogu 50. aastapäeval. „Minu ameti algusest
Peetruse järglasena, olen rääkinud vajadusest taasavastada usulist
teekonda ning rõõmu ja alati uuenenud entusiasmi, mida toob endaga kaasa
Kristusega kohtumine“ (Porta Fidei, n.2). Selline taasvastamine on Usu
Aasta eesmärk kogu Kiriku jaoks üle maailma. Isegi kui 12. oktoober 2012
on veel suhteliselt kaugel, kutsub Rooma Paavst meid valmistuma juba
praegu ja uuesti avastama kuivõrd rõõmus ja ilus on uskuda.
Tegemist
ei ole ainult usu sisuga, mida Kirik annab edasi põlvkonnast põlvkonda
kuni maailma lõpuni, vaid see on õpetus, mille Kristus ise on usaldanud
oma Kirikule ja mis säilib muutumatult. Benedictus XVI juhib meie
tähelepanu usuelu peale: „Tegelikult see, kuidas me usume, ja see, mida
me usume, on omavahel sügavalt seotud“ (P. F.n.10).
Me elame
ühiskonnas, milles paljud inimesed pelgavad usku. Nad kardavad, et usk
piirab nende vabadust ise valida või ise mõelda oma elu, maailma ja
Jumala üle. Seetõttu sõna „usklik“ on praegu sageli segatud teatud
negatiivse tähendusega, kuigi esimeste sajandite kristlased olid hoopis
rõõmsad ja uhked selle üle, et nad usklikud olid. Usk ei ole ainult
usutõe tunnistamine, vaid on seisukohavõtmine terve elu, reaalsuse ja
inimese tähenduse suhtes. Inimene, kellel puudub selline seisukoht, või
kes ei taha seisukohta otsida, on sarnane tuulelipuga, kelle elu on
eksklusiivselt tingitud - ma ütleksin - dikteeritud ümbritsevatest
oludest.
Usklik inimene mitte ainult ei näe paremini seda teed, mis
viib teda Jumala juurde, vaid ta mõistab ka paremini inimesi, maailma
elu põhimõtteid ja sündmuste tähendust, sest usk on ka visioon inimesest
ja maailmast. See visioon on uskliku jaoks valgusekiir, mille abil
argipäevaelu – muidu nii arusaamatu – muutub arusaadavaks.
Usklik
inimene oskab ka paremini suunata oma tegusid väärikuse poole, sest
motivatsioon, mida usk annab, aitab teda ületada nõrkusi, mida kõik
inimesed tunnevad ja kogevad oma otsustes ja valikutes.
Usklik
inimene oskab ka eristada oma emotsioone, neid puhastada mõistuse abil,
hoida ja kasvatada paremat osa ning lihvida negatiivseid külgi. Tal on
selleks eeskujuks Jeesus Kristus ise, kes on Tee, ja Tõde, ja Elu.
Kõik
see ei tee usklikust inimesest inimest, kes peab ennast teistest
paremaks või kõrgemaks. Petlemma karjased ei tundnud ennast kõrgemana
asjaolust, et just neile ilmutasid end inglid ja et nemad said
Jeesuslast näha. See õnnistus oli lihtsalt neile antud, mis ülendas neid
ja tegi neid rõõmsaks, täpselt nagu on sellega, mida meie katoliku usk
põhjustab meie sees.
Nende sõnadega, armsad vennad ja õed, ma tahan
koos teiega, Paavsti soovitusel, mõtiskleda usuelu üle ja avastada
igapäevaselt enam ja enam, kuivõrd ilus on olla katoliiklane, kui püha
ja ilus on meie katoliku usk, nagu seda ei väsi kordamast Benedictus
XVI. Olgem uhked ja rõõmsad selle üle, et usume mitte ainult mõtetega,
vaid kogu oma elu ja tunnetega. Usu ja usuelu taasavastamine peaks olema
meie eesmärk ja parem ettevalmistus enne ülemaailmse Usu Aasta algust.
Paljudel
meie seas on ristilapsi, ja üsna tihti mitu ristilast, sest Eesti
Katoliku Kirik on noor. Me ei ole ristivanemad juhuse pärast.
Ristivanemaks olemine ei ole ainult sõpruse märk. Jumal ise on meid
otsinud ja meid kutsunud, mõnikord sõprussuhete või juhuse kaudu. Kuidas
me täidame igapäevases elus seda vastutust, mida Jumal on kunagi pannud
meie peale? Valmistumine Usu Aastaks võib tähendada meie jaoks suhete
elavdamist oma ristilastega. Kui igaüks meist, selle aasta lõpul, võtaks
endale eesmärgiks ennast rohkem pühendada oma suhetele iga
ristilapsega, millise suurepärase kingituse võiksime niimoodi tuua
Jeesuslapsele! Mõnikord võib vaid üks kiri või tervitus Jõulude ajal
tähendada väga palju. Ja kui mõni ristilaps on pisut eemaldunud
aktiivsest kristlikust elust, kas me ei saaks teda aidata taasavastada
usu ilu ja leida tee tagasi Isa juurde, nagu seda tegi kadunud poeg (Lk
15:11)? See on kõige suurem armastuse märk, mida saab anda oma
ristilapsele, olgu ta siis laps või täiskasvanu.
Üldiselt pidagem
meeles kõiki neid, kes alustasid entusiasmiga usuteed aastaid tagasi,
võib-olla koos meiega, või enne meid, aga pärast leidsid sellel teel
raskusi, leigenesid või eemaldusid teelt. Nad on nagu need seemned,
mille külvaja külvas (vrd. Mt 13:1-9), aga ei ole veel leidnud sobivat
maad. Ligimesearmastus on eelkõige ligimese mõistmine. Ärgem mõistkem
nende üle kohut, vaid hoidkem neid oma palves ja andkem endast oma
parim, et need inimesed tunneksid uuesti seda rõõmu ja usku, mida nad
kunagi kogesid, kui nad esimest korda lähenesid Kirikule.
Armsad
vennad ja õed, seesugused on mõtted, mida tahan Teiega jagada
Advendiajal ja eeloleva Usu Aasta valguses. See ei ole ainult mõtisklus,
vaid ka kutse viia täide oma elus ja oma Eesti katoliku koguduste elus
soovid, mida Rooma Paavst hoiab praegu oma südames, Jumala auks ja
hingede heaks, et „me jääksime usust elama“ (Hb 10:38). Järgmistel
kuudel tuleme kindlasti tagasi selle teema juurde, aga Advendi- ja
Jõuluaeg on selleks suurepärane võimalus.
Nagu karjased olid täis
rõõmu ja ülistust sellest, „mis nad olid kuulnud ja näinud“ (Lk 2:20),
sellesama rõõmuga vaadakem Jeesuslapse poole, kes ootab meid Petlemmas!
Sellel ilusal Advendi- ja Jõuluajal, õnnistagu Jeesuslaps teid kõiki ja
teie perekondi!
+ Piiskop Philippe Jourdan
Tallinnas, 26. novembril 2011. a.