Armsad vennad ja õed!

Käes on advendiaeg! Koos kogu Kirikuga ootame lootuse ja rõõmuga Kristuse tulekut. Selles ootuses suureneb meie usk, sest me teame, et Kristus on lähedal, et aeg ei kulge asjatult, vaid et see on nagu suur jõgi, mille vool viib meid üha lähemale meie Lunastajale.

Advendiaeg on tõesti Usu aeg. Oma viimases apostellikus kirjas „Porta Fidei“ (Usu värav), kuulutab Rooma Paavst Benedictus XVI välja „Usu aasta“, mis algab järgmisel aastal 12. oktoobril, Vatikani II Kirikukogu 50. aastapäeval.  „Minu ameti algusest Peetruse järglasena, olen rääkinud vajadusest taasavastada usulist teekonda ning rõõmu ja alati uuenenud entusiasmi, mida toob endaga kaasa Kristusega kohtumine“ (Porta Fidei, n.2). Selline taasvastamine on Usu Aasta eesmärk kogu Kiriku jaoks üle maailma. Isegi kui 12. oktoober 2012 on veel suhteliselt kaugel, kutsub Rooma Paavst meid valmistuma juba praegu ja uuesti avastama kuivõrd rõõmus ja ilus on uskuda.
Tegemist ei ole ainult usu sisuga, mida Kirik annab edasi põlvkonnast põlvkonda kuni maailma lõpuni, vaid see on õpetus, mille Kristus ise on usaldanud oma Kirikule ja mis säilib muutumatult. Benedictus XVI juhib meie tähelepanu usuelu peale: „Tegelikult see, kuidas me usume, ja see, mida me usume, on omavahel sügavalt seotud“ (P. F.n.10).
Me elame ühiskonnas, milles paljud inimesed pelgavad usku. Nad kardavad, et usk piirab nende vabadust ise valida või ise mõelda oma elu, maailma ja Jumala üle. Seetõttu sõna „usklik“ on praegu sageli segatud teatud negatiivse tähendusega, kuigi esimeste sajandite kristlased olid hoopis rõõmsad ja uhked selle üle, et nad usklikud olid. Usk ei ole ainult usutõe tunnistamine, vaid on seisukohavõtmine terve elu, reaalsuse ja inimese tähenduse suhtes. Inimene, kellel puudub selline seisukoht, või kes ei taha seisukohta otsida, on sarnane tuulelipuga, kelle elu on eksklusiivselt tingitud - ma ütleksin - dikteeritud ümbritsevatest oludest.
Usklik inimene mitte ainult ei näe paremini seda teed, mis viib teda Jumala juurde, vaid ta mõistab ka paremini inimesi, maailma elu põhimõtteid ja sündmuste tähendust, sest usk on ka visioon inimesest ja maailmast. See visioon on uskliku jaoks valgusekiir, mille abil argipäevaelu – muidu nii arusaamatu – muutub arusaadavaks.
Usklik inimene oskab ka paremini suunata oma tegusid väärikuse poole, sest motivatsioon, mida usk annab, aitab teda ületada nõrkusi, mida kõik inimesed tunnevad ja kogevad oma otsustes ja valikutes.
Usklik inimene oskab ka eristada oma emotsioone, neid puhastada mõistuse abil, hoida ja kasvatada paremat osa ning lihvida negatiivseid külgi. Tal on selleks eeskujuks Jeesus Kristus ise, kes on Tee, ja Tõde, ja Elu.
Kõik see ei tee usklikust inimesest inimest, kes peab ennast teistest paremaks või kõrgemaks. Petlemma karjased ei tundnud ennast kõrgemana asjaolust, et just neile ilmutasid end inglid ja et nemad said Jeesuslast näha. See õnnistus oli lihtsalt neile antud, mis ülendas neid ja tegi neid rõõmsaks, täpselt nagu on sellega, mida meie katoliku usk põhjustab meie sees.
Nende sõnadega, armsad vennad ja õed, ma tahan koos teiega, Paavsti soovitusel, mõtiskleda usuelu üle ja avastada igapäevaselt enam ja enam, kuivõrd ilus on olla katoliiklane, kui püha ja ilus on meie katoliku usk, nagu seda ei väsi kordamast Benedictus XVI. Olgem uhked ja rõõmsad selle üle, et usume mitte ainult mõtetega, vaid kogu oma elu ja tunnetega. Usu ja usuelu taasavastamine peaks olema meie eesmärk ja parem ettevalmistus enne ülemaailmse Usu Aasta algust.
Paljudel meie seas on ristilapsi, ja üsna tihti mitu ristilast, sest Eesti Katoliku Kirik on noor. Me ei ole ristivanemad juhuse pärast. Ristivanemaks olemine ei ole ainult sõpruse märk. Jumal ise on meid otsinud ja meid kutsunud, mõnikord sõprussuhete või juhuse kaudu. Kuidas me täidame igapäevases elus seda vastutust, mida Jumal on kunagi pannud meie peale? Valmistumine Usu Aastaks võib tähendada meie jaoks suhete elavdamist oma ristilastega. Kui igaüks meist, selle aasta lõpul, võtaks endale eesmärgiks ennast rohkem pühendada oma suhetele iga ristilapsega, millise suurepärase kingituse võiksime niimoodi tuua Jeesuslapsele! Mõnikord võib vaid üks kiri või tervitus Jõulude ajal tähendada väga palju. Ja kui mõni ristilaps on pisut eemaldunud aktiivsest kristlikust elust, kas me ei saaks teda aidata taasavastada usu ilu ja leida tee tagasi Isa juurde, nagu seda tegi kadunud poeg (Lk 15:11)? See on kõige suurem armastuse märk, mida saab anda oma ristilapsele, olgu ta siis laps või täiskasvanu.
Üldiselt pidagem meeles kõiki neid, kes alustasid entusiasmiga usuteed aastaid tagasi, võib-olla koos meiega, või enne meid, aga pärast leidsid sellel teel raskusi, leigenesid või eemaldusid teelt. Nad on nagu need seemned, mille külvaja külvas (vrd. Mt 13:1-9), aga ei ole veel leidnud sobivat maad. Ligimesearmastus on eelkõige ligimese mõistmine. Ärgem mõistkem nende üle kohut, vaid hoidkem neid oma palves ja andkem endast oma parim, et need inimesed tunneksid uuesti seda rõõmu ja usku, mida nad kunagi kogesid, kui nad esimest korda lähenesid Kirikule.
Armsad vennad ja õed, seesugused on mõtted, mida tahan Teiega jagada Advendiajal ja eeloleva Usu Aasta valguses. See ei ole ainult mõtisklus, vaid ka kutse viia täide oma elus ja oma Eesti katoliku koguduste elus soovid, mida Rooma Paavst hoiab praegu oma südames, Jumala auks ja hingede heaks, et „me jääksime usust elama“ (Hb 10:38). Järgmistel kuudel tuleme kindlasti tagasi selle teema juurde, aga Advendi- ja Jõuluaeg on selleks suurepärane võimalus.
Nagu karjased olid täis rõõmu ja ülistust sellest, „mis nad olid kuulnud ja näinud“ (Lk 2:20), sellesama rõõmuga vaadakem Jeesuslapse poole, kes ootab meid Petlemmas! Sellel ilusal Advendi- ja Jõuluajal, õnnistagu Jeesuslaps teid kõiki ja teie perekondi!
 
+ Piiskop Philippe Jourdan

Tallinnas, 26. novembril 2011. a.